Скачать книгу - Ida laanepiiril: Turgi, Armeenia, Gruusia

Tulevase magamistoa aknast avanev hommikune vaatepilt loob tummaks. Lillakasmustad viinamarjakobarad punakuldses koiduvalguses ning taevasse korguv kupressiteravik sinetavate magede taustal olid jaanudkorterit tutvustavas meilis mainimata. Tajun akki, et kogu see aeg on valjast kostnud tsikaadide korvulukustav saagimine. Sellest saabki siin maal mu lemmikhelin. Kas ma juba mainisin, et ohk on sume kui samet, sona otseses mottes? Minu peaaegu juhuslikust viisasekretariks kandideerimisest Eesti valisministeeriumis sai alguse luhike, kuid ulimalt intensiivne ja armsatest hetkedest tulvil eluperiood Gruusias – maal, mis kinkis mulle otsekui teise lapsepolve.

Minu Armeenia ei asu kindlasti nuudisaegses Armeenia vabariigis. Iga valisarmeenlase Armeenia on erinevas kohas. Monele on see esivanemate kula kusagil Suuria, Liibanoni voi Turgi aladel. Teisele on see muutiline esimese aastatuhande Armeenia suurriik, mis kulges merest mereni. Monele on see praegune Armeenia, kus kaiakse suure raha eest hotelliaknast Ararati mae vaadet imetlemas („Maehind on korterihinna sees,“ tavatsetakse naljatada).Aga kus siis on minu Armeenia? Ehk on see koriandri, baklazaani ning purustatud punaste ubade ja Kreeka pahkli maitses. Voib-olla hoopis isakodus, kus vahel perega kokku saame, uksteisest ule karjume ja lobusasti aega veedame. Voib-olla on see hoopis armeenia rahvalauluseadetes. Aus vastus on – ma ei tea. Eks ta ole uks ujuv saar, mille asukoht muutub koos mu endaga.

Le livre des prieres du demon