Скачать книгу - Rein Purpur. Eestlaste poorane rannak Euroopas

Hoopis teine tunne kui maad mooda tulles on saabuda riiki mere poolt. Viktor Siilats on uhendanud oma rohkem kui kumne aasta jooksul toimunud merereisidest sundinud kirjatukid kogumikku, mille puandikad lood viivad lugeja erinevatesse Euroopa mereriikidesse, aga ka kaugemale. Autor on teravmeelselt tabanud inimloomuse keerdkaike ja neid monuga kirjeldanud. Raamat on kirjutatud selliselt, et igauks leiab sealt midagi – kes naudib reisikirjeldusi, kes leiab kasulikke napunaiteid omaenda merereisiks.

Humoorikas raamat aaremaalt parit lihtsast, idealistlikust ja rikkumatust maapoisist Toomas Tartanjanist, kes randab labi riigi pealinna onne otsima, kohates oma teel uskumatuid tegelasi, kellesuguseid on tanapaevalgi terve Eesti tais.

Oieti on siin mitu ajalugu. On toikade ajalugu – juhi, soja ja voitude lugu. Vallutuste ja vagivalla lugu. Ent see on vaid raam; keskmes on teine, salajasem ja suurem ajalugu – inimese ihade, tungide ja unistuste lugu. Hirmu, armu, ilu ja kaemuse lugu. See, mis jatkub ka sajandeid hiljem, kui toigaloo kangelased ammuilma on kadunud; see salajasem lugu kestab siinsamas ja tana, kui me igapaevas taas kirjutatakse vallutustest ja vagivallast, voorastest meie keskel voi piiri taga. Vaadates voorasse ajaloos, jutustab Nikolai Baturin seda inimlikult tuntavamaks meis enestes, praegu ja homme.

Vladimir Wiedemann oli uks 1970ndate Eesti hipi-underground’i keskseid kujusid. Ta omandas Tallinna Pedagoogilises Instituudis korghariduse vene filoloogias, taiendades end ka semiootika vallas. “Puha kaljukitse radadel” on Vladimir Jah Guzmani pseudonuumi all varem ilmunud vene keeles. Teos pakub magus-maagilist sissevaadet Vladimir Wiedemanni seiklustele Kesk-Aasias, mida ta kulastas korduvalt alates 1970ndate teisest poolest. Siit sujub kulgemine mooda mustilisi puhapaikasid, Dusanbe turgusid, hupnootilisi maeahelikke, Lenini tanavaid kolme Lenini ausambaga ning nasvai, najaki voi kanepiplaru aurudes siserannakuid, mis voivad tipneda kohtumisega igaviku Buddha endaga. Samuti kuuleme noukogude aja ilmselt kurioosseimast ariplaanist – trukkida koraani otse KGB ruumides Tallinnas ja muua neid uuratu vaheltkasuga Kesk-Aasiasse, ning mitte jaada seejuures vahele. Terje Toomistu, antropoloog

Uhel paeval tuleb eesti mehel Juril Ugandas vabatahtlikku tood tehes mote avada selle pealinnas Kampalas kohvik, mis pakub tood kohalikele erivajadustega noortele. Muidu rahulikus ja sobralikus riigis on tootus uuratu ning puudega inimestel tooturule siseneda peaaegu voimatu. Moeldud-tehtud. Kogume Eestist annetustena kokku vajaliku raha ning mina lahen Ugandasse plaani ellu viima. Arengumaade probleeme saab meie meelest koige paremini lahendada inimestele voimalusi luues – andes neile onge, mitte lihtsalt kala.Pidevad hoiatused, et inimesi ei tohi usaldada, kohalike raske elu, narvekoditav liiklus ning mulle kulge kleebitud muzungu- ehk valge inimese staatus panevad linna eksinud voora kannatuse proovile. Peale harjumatu keskkonna ohustavad kohvikuprojekti onnestumist ka rahaprobleemid, piiratud aeg ning harilikud aririskid. Usna pea aga selgub, et oige suhtumisega on valismaalasel Kampalas asju ajada siiski voimalik ning positiivselt ja paindlikult lahenedes voib elu Ugandas olla loputu ullatusi tais seiklus, mida saadab kohalike rokkav naer ja stressivaba ellusuhtumine. Kuid kas sellest piisab, et eriline projekt ka edukalt kaima lukata?