Скачать книгу - Jan Vedderi naine

Hea sober! Eestlane on juba aegade hamaruses poletanud alet ja niimoodi oma kumne kuune ning ihurammuga polismetsi raadanud, et sealt siis raske ning tapva tooga oma perele pollumaad saada. Nii monigi kord on teda selle rohke talupojahigiga niisutatud maa pealt valismaiste sundijate poolt jalle kaugemale metsa aetud, kus ta on pidanud ellu jaamiseks koike uuesti otsast alustama. Eesti talumeest on nendelt oma esivanemate higi ja verega kattevoideldud polistelt maadelt kuuditatud Siberisse, on aetud kolhoosidesse ja igasuguste erastamiste ning arastamiste tulemusena jalle sunnitud alustama praktiliselt nullist. Teda on kagistatud ule jou kaivate maksude ja pollumehele kahjulike seadustega, kuid ta on ikka ja jalle tousnud ning koigi ja koige kiuste, kaed mullas ning tagumik paljas, eestlase jonnakusega edasi ruganud. Kaua ta veel niimoodi suudab rugada ja eestlase poliseid traditsioone jatkata, teab ehk vaid Jumal taevas… Olgu kaesolev ullitis tagasihoidlikuks katseks teadvustada kaasaegse talumehe elu ja probleeme laiemale uldsusele. Head lugemist! Autor. Mai, 1999.

Praegu on parim aeg, et olla naine: meil on haaleoigus ja meil on Pillid ja meid pole juba 1727. aastast noidadena poletatud. Moned hairivad kusimused on siiski jaanud… Miks ma pean ennast vahatama? Kas mul tuleks kasutada Botoxit? Kas mehed vihkavad mind salaja? Kuidas kutsuda oma vagiinat? Miks rinnahoidja haiget teeb? Ja miks koik muudkui kusivad, millal ma juba lapse saan? Raamatus “Kuidas olla naine” vastab Briti aasta kolumnist Caitlin Moran koigile neile ja ka paljudele teistele naiseks olemist puudutavatele kusimustele, toetudes omaenda kogemustele lapsepolves, teismeeas ja noore naisena.

Luuletused

Kolm polvkonda, kelle elu pidepunktiks on suursugune maamois keset imekaunist parki. Vana paviljon, mille vaikivad seinad uht saladust hoiavad, on osa nende ajaloost ja parandist. Ent kui elu votab ootamatu poorde, peab tode ometi paevavalgele tulema… Antoinette’i maailm on kokku varisenud. Tema abikaasa – mees, keda ta on armastanud niikaua, kui ta maletab – on traagiliselt hukkunud. Mees, kes teda toetas ja armastas; mees, kellele ta elas oma parimad aastad; mees, keda ta tundis paremini kui iseennast. Voi vahemalt nii ta arvas… Matustel vanas tuttavas kulakirkus kohtab ta naist, keda ta pole kunagi varem nainud. Paevast, mil ta pidi jaadavalt sulgema mineviku ukse, saab poordepunkt ja miski ei jaa enam endiseks. Santa Montefiore sundis 1970. aastal Inglismaal ja kasvas ules Hampshire’i maakonnas. Ta on abielus ajaloolase Simon Sebag Montefiorega. Nad elavad Londonis koos oma kahe lapse, Lily ja Sashaga.

Angela Hofbergi uues raamatus on minajutustajaks naine, kes meenutab oma lapsepolve, noorust ja seda, kuidas isa nende pere maha jattis. Tookord juhtunu on jatnud ta hinge haava, mis pole pariselt paranenud ka taiskasvanueas. Isa uus naine on jaanud talle vooraks ning isast tuhjaks jaanud kohta ei suutnud taita ka ema uued elukaaslased. Oma elule tagasi vaadates ja sugulastega raakides puuab ta moista talle lahedaste inimeste keerulisi suhteid minevikus ja olevikus. Varem on Angela Hofbergilt ilmunud 2006. aasta romaanivoistlusel aramargitud teos „Paev nagu elu” (2007).