|
„Kolida Peterburi? Kakitegu!” otsustasin kohkluseta. Tunnen linna juba lapsepolvest ja pulbitseb ju ka minus emalt saadud kuum vene veri. Ei tule mulle sealt ullatust!Peterburi otsustas teisiti. Seadis kavala loksu, porgatas kokku ulelinnastumise hadadega, aristokraatliku kergusega mangis minu iseloomuomadusi mu enda vastu. Sappi pritsides raksusin pealesunnitud joudeelu spliinis, kogesin oma nahal tanapaeva Akaki Akakievitsi elu, kukkusin labi igas katses midagigi muuta. Kuni votsin linna opetusi kuulda – et voidelda tuleb endaga, mitte temaga. Alles siis hakkas linna kullusesarv toole ning kinkis helde kaega voimalusi ja arenguruumi; andis votme ka peidetud rikkuste juurde.See on lugu oma hingesoppidest negativismi valjapoletamisest. Lugu linnast, kus miski ei lahe siledalt ja rahulikult; kus tapavad voi paastavad pisiasjad ning iseenda suhtumine neisse.Mailis Hudilainen |
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.