|
Raamatust „Kupsiseparadiis ehk kaksteist kuud“ tuttavaks saanud tegelased Karin, Annika, Tia ja Carolyn on nuud kaheksa aastat vanemad. Maailm on muutunud, tuleb ka ise muutuda. Jarjest olulisemaks saab vajadus teeselda, tommata pahe mask, et umbritsevat endale ja teistele ilusamaks valetada. Mone jaoks on mask stardipakuks, monele turvapaigaks, monele aga ei mahu valitud mask uldse pahe. Selle koige juures kusitakse endalt ka igavikulisemaid kusimusi: kust laheb piir uksinduse ja uksilduse vahel? Kus loppeb positiivne motlemine ja algab enesepettus? Mis vahe on unistustel ja soovmotlemisel? Kas need, kes sind aidata tahavad, on alati sobrad? Kas hea ja oige peab alati olema igav? – Kui julgetakse ilma hirmuta iseendale otsa vaadata, tulevad ka vastused. |