|
Just sel hetkel markasin, kuidas kutsikas, kellest sai Lily, naris mu kingapaela. Ta laskus maadligi ja hakkas tagurdama, kuni mu pael tasahaaval solmest lahti tuli. „Tere, sa imetore…” Kukitasin maha ja uurisin jarele. „Tudruk.” „Tema on meie abarik, seesama jah,” kostis proua moningase ukskoiksusega. Tostsin abariku sulle ja ta puges mulle loua alla, saba kiikumas nagu maailma koige vaiksema ja haprama kappkella pendel. „Mina olen Edward. Mind kutsutakse Tediks,” sosistasin ma kutsikale korva, enne kui langetasin oma korva ta pealae ligi. Kuulsin teda esimest korda raakimas. SEE! SIIN! ON! NUUD! MINU! KODU! Ja oligi. Niipea kui lugeja “Lily ja kaheksajala” avab, ootab teda ees unustamatu teekond. Selle romaani volu ilmneb lugemise kaigus ja sestap laseme lugejal endal seda maailma avastada ega reeda liiga palju uksikasju. Lugu raagib uhest kallist olendist: sellest, keda usaldad, kelleta ei suuda elada. Ted Flaski jaoks on selleks kalliks olendiks tema vananev kaaslane Lily, kes on juhtumisi koer. “Lily ja kaheksajalg” tuletab meile meelde, mis tunne on palavalt armastada, kui raskeks voib osutuda minnalaskmine ning kuidas meie elu suurimaks voitluseks ongi voitlus nende nimel, kes on meile kallid. Steven Rowley on tootanud vabakutselise kirjanikuna, kolumnistina ja stsenaristina. Ta on parit Maine’i osariigist Portlandist, praegu elab ta Los Angeleses koos oma elukaaslase ja koeraga. |