| George Sandi (Armandine-Aurore-Lucile Dupin, 1804-1876) kularomaan «Vaike Fadette» lummab meid autori siiruse ja kiindumusega oma kangelastesse sedavord, et meil ei tule pahegi kusida, kas need poisid-tudrukud ka koolis kaisid, kas nad ka lugeda-kirjutada-arvutada oskasid jms. Meid viiakse looduslahedasse maailma, kus kulvamine, aestamine, heinategu, rehepeks ja kraavikaevamine on meeldivaks ajaviiteks, olles vaga kaugel Vargamae Andrese ja Krooda tervist tapvast rugamisest. Prantsuse suure daami lapselikult naiivne nagemus maaelust paneb meid kull muigama, aga manab samas meile – maarahvast vorsunud eestlastele – silme ette lapsepolve koduaia, lohnava heinamaa, juunikuu valged ood. Viimased selles raamatus puuduvad (sest kirjaniku kodumaal laheb suvel vara pimedaks), kuid «Vaikese Fadette'i» lummuses on nad hoomatavad. George Sandi vaimseks opetajaks oli Jean Jacques Ruousseau, kes igasugust tsivilisatsiooni uleuldse eitas ja kutsus koiki «normaalseid» inimesi tagasi looduse ruppe. Pealegi vaimustus Sand veel Saint-Simoni utopistliku sotsialismi teooriast, mis eeldab korgetasemelist tootmist, tookohustuste taitmist ja koigi inimvoimete taielikku rakendamist. Ka «Vaikeses Fadette'is» pannakse koik tegelased toole, kuid too pakub neile lobu. See ka arendab ja oilistab inimesi, viies uldise heaolu ja onneni. Oma kularomaanide («Vaike Fadette», «Leidlaps Francois») tarbeks vottis George Sand kasutusele erilise stiili, omaparase lauseehituse ning esituslaadi (nn. pajatamise), mida «Vaikese Fadette'i» eestinduses puudsime ka sailitada. Ja veel. Meil on kaksikute probleemist nii vahe kirjutatud, et neile, kel kodus kaksikud, on see raamat lausa kohustuslikuks lektuuriks. Lauri Leesi |
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.