| Ma sattusin Raudiku kulla esimest korda siis, kui piiritsooni tulnud voorast igal sammul valvati ja jalgiti, sest suur Noukogude riik oli oma piiride puutumatuse parast alalises hirmus. Mind volus selle paiga kaunis loodus ja ahistas see, et seal peremehetsesid voorastes mundrites inimesed, kes olid Eestimaa ja eestlaste peremeesteks saanud. Saatuse tahtel olen hiljem kainud Raudikul kumnete aastate jooksul, elanud kaasa selle rannikukula allakaigule ja tundnud roomu, et lopuks on elu selles kodututega asustatud kulas hakanud ulesmage minema. Argu otsitagu selles romaanis konkreetseid paiku ja inimesi, sest tegevus voib toimuda mis tahes pohjaranniku kulas. Meie maarahva kaekaik on poole sajandi jooksul selleks piisavalt uhetaoline olnud. |
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.