| Meid oli vist kuus meest, kes me olime uhel talveohtul kogunenud oma vana ulikoolikaaslase poole. Jutt laks Shakespeare'ile, tema tuupidele, sellele, kui taiuslikult ning toetruult on neis kogu inimolemuse sugavus esile toodud. Eriti pani meid imestama nende elulisus ja uldinimlikkus. Igauks meist nimetas Hamleteid, Othellosid, Falstaffe, isegi Richard Kolmandaid ja Macbethe (viimaseid, tosi kull, ainult kui voimalikke), keda ta oli elus kohanud. «Aga mina, mu harrad,» huuatas meie voorustaja, juba elatanud mees, «tundsin kord uht kuningas Leari!» «Kuidas nii?» kusisime meie. «Paris lihtsalt. Tahate, ma jutustan teile?» «Olge nii kena.» Ja meie sober asus viivitamata pajatama. |
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.