| Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult taielik malukaotus. Parast moningaid eksirannakuid on ta sunnitud poorduma abi saamiseks ainuvoimalikku paika – psuhhoneuroloogiahaiglasse. See kullaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile voimaluse motiskleda – kohati isegi lobusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude ule. […] “Kuidas kaib teie abikaasa kasi? Kas on proua ka tana puu otsas?” Poosast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, onneks. Kuidas doktor nuud reageerib? Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure. “Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.” “Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga raakida?” “Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei togata. “Just nimelt minul…” Jakob uuristas vaikese sormega korvaauku. Vaga puudlikult. Pent oli ennegi marganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale korvaaugust abi otsib” “Asi on selles, et mina olen taiesti valjakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimuhaigetega saavad kontakti koige paremini need, kes ka ise… noh, paris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […] |