| Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpuks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kuhmus ja vana oma mures. Sormed lotvusid aegamisi ning porandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tostis siis rahulikult ules ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse malusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli luhike soost teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seeparast etteheiteid tegema? Nuud on koik jalle omal kohal ja viimane sild on poletatud.Ingrid andestab mulle, andestab uhes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissugisel, sugisel on kaastunde varvid.[…] |
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.