| Kaua, kaua aega tagasi, kui maailmas oli veel maagiat ja asjad polnud alati niisugused, nagu need paistsid olevat, elas Inglismaa kauges pohjaosas lagunenud lossis ilus tudruk, kelle silmad olid mustad nagu laukapuu viljad novembrikuus ja nahk sama valge kui selle oied martsis. Paljude teenrite asemel, kes neiu eest hoolitseksid ja tema jarele vaataksid, oli seal vaid uks kuurus ja kortsus vanaeit, ja sodurite asemel, kes teda valvaksid, oli seal vaid ukssarvik. Ta oli suureparane olend, valge nagu esimene lumi Chevioti magedel, ta meenutas noort hirve, kuid sarvede asemel oli tal uks sarv otse ta sametise lauba keskel ja ta silmad polnud mitte pruunid hirvesilmad, vaid sinised nagu kulmamailase oied, mis kasvavad vallikraavis. Kui moodusid aastad, hakkasid randajad raakima, et nad olid nainud seda tudrukut, kes kondis paljajalu uksildasel mael ja keda saatis koikjal lumivalge ukssarvik. Seda kuuldes motlesid paljud noormehed, et oleks tore kuttida nii haruldast looma ja seda tappa, seejarel aga kosida ilusat neidu ja temaga abielluda.
|
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.