| Mis teeb inimesest koike-jouda-tahtva rabeleja? Kuidas sellise inimese elutee on alanud? Kati Murutar kaevus oma suure talu ja pere pidamise korvalt malu sugavaimatesse soppidesse. Sealt ilmus hoolikalt ara unustatud lugusid, mis jahmatasid ka kirjanikku ennast. Nii naiteks tavatses ta ema, kaunis uksikemast tohtriproua viia patsientidelt meeleheaks saadud assortiikarbid muuki uhte turuputkasse, kuni uhest karbist valja ilmnud tanukaart koos kahekumne viie rublaga toi paksu pahanduse. Ohtuti unistas ema „siit paasemisest” ja hoidis sidet valismaale-mehele-agentuuridega. See oli ajastu, millesse 1967. aastal sundinud Kati paratamatult sattus. Ka selles nouka- ja stagnafarsis said tudrukud orgasme ja maalisid, oppisid suitsetama ja tantsisid, hoidsid emadele poialt, et emadel ometi kord jargmise meheprooviga onne oleks, ja laksid lopuks, vahem voi rohkem onnestunult, luhemaks voi pikemaks ajaks mehele. Oli koolikiusamine ja kompleksid, laste intriigid ja soprused. Koige selle all oli aga teadmine, et oled ema „projektilaps”: sinu ilmaletuleku eesmark oli paitseisse saada mees, keda sina alati igatsema ja habenema jaid, sinu isa. Voibolla isapingete maandamiseks saigi alustatud see peadpooritav tublilapse karussell balletikool-kunstiring-laulukoor-naitestuudio, voi olid need lihtsalt „toodiku geenid”? |
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.