| Ma laksin Moskvasse, et valiskorrespondendiks valitud elukaaslasega huvasti jatta ja sain ootamatult taiesti uue alguse. „Moskva pisaraid ei usu,” utleb laulusalm. Ei usu jah. Kahjuks ei teata sageli, et see salm loppeb fraasiga „… armastust aga alati”. Tanu Moskvale leidsin uuesti iseend, taiesti uues rollis ja uutmoodi probleemide keskelt. Moskva on mustiline koht, mis uhtaegu tombab ja toukab. Siin on kullaga nii jubedat kui jahmatavat, alates Kremli peremeeste maffia-stiilis valitsemisest kuni inimesteni, kelle sisemine vabaduseiha sunnib neid voitlema oma sunnimaa tuleviku eest, isegi fuusilistest kallaletungidest hoolimata. Tanu Moskvale tean ma ka seda, et tegelikult ei saa kellegi teise peale lootma jaada. Kas nasistide voi kinnisvarahaidega maad mootes, alati tuleb jaada iseendaks – koikide vimkade kiuste. Ja nende ule sarkastilisi nalju visates. Manona Paris |
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.