| See on lugu lapsest, kes kasvab kirikuopetaja peres 1950–1960ndate Noukogude Eestis, kus inimene arvab end olevat koigevagevama ja usku Jumalasse peetakse igandiks helgesse tulevikku tormaval teel. Hoolimata sellest peaks kirikuopetaja peres sundinu justkui enesestmoistetavalt jagama maast madalast oma vanemate toekspidamisi. Miks olen sundinud just niisugusesse peresse sellises riigis? Miks peab meie pere randama uhest kohast teise? Miks minu isa on valinud uhiskonnas vaartusetu ameti? Mis maa see on, kus niisugust peret nagu meil on, kummaliseks peetakse? Nende kusimuste ule murrab teismeealine tudruk pead iseendas ja oma paevikus. Pika kaalumise jarel astub ta vanemate seatud teelt korvale ja valib uliaktiivse osalemise noukogude elus. Teda kannustab soov olla nagu teised, nautida tahelepanu ja uhiskonna tunnustust. Seda koike ta saab, kuid oma hinges kiigub ta Taeva ja Maa vahel, ta suda jaab pooleks: olles nagu teised, on ta sudames siiski tugevasti oma vanematega seotud. Ohtuti pimeneva tahistaeva all seistes kusib ta endalt: kuidas edasi? Voi hoopis – tagasi? Oma vanemate parandi juurde? |
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.