| Ma ei tormanud internetist leitud suhtesse ulepeakaela: Kosovo sojapogenikuna Inglismaale saabunud Armir pidi mu kohkluste murdmiseks palju vaeva nagema. Ent poolteist aastat uhist elu Londonis andis mulle julguse hupata veel kord pea ees tundmatusse ning kolida koos Armiriga tema kodumaale Albaaniasse.Sellest sai hupe, mis oleks peaaegu mu kaela murdnud.Eestis unistasin ma vahel koduperenaise elust, olles sombustel varahommikutel toole minnes kurb ja tudinud. Ka Londoni vihmases talves otsisin tihti internetist fotosid Albaania suvest. Kujutlesin Armiri meie paikeselises tagahoovis tood tegemas, kui mina tutrega uksele ilmun ning teda sooma kutsun. Unistustes olin ma onnelik nagu muinasjutus.Jah, Albaanias paistiski paevad labi paike ja mul oli vabadus argata, millal iganes tahan. Mu mees hoolitses meie sissetuleku eest ja meie toidulaual oli alati parim sook. Ent mitte kuskil ei ole ma olnud onnetum kui Albaanias – riigis, kus traditsioonide raskuse all on naine mehe tundetu ori, perevagivald on igapaevane nahtus ning klaasike veini voi internetipunkti kulastus tahendab naisele oma eluga riskimist. Paradiislikust Albaaniast sai minu porgu, kus labi alanduste kadalipu joudsin toukamiste, juustest rebimise ja jalahoopideni… kuni kaisin ara ka surmasuus.Helmi Vela, kirja pannud Katrin Buchanan |
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.