| Nende malestuste kirjapanija sundis 1914. aastal Pihkvas riigiametniku perekonnas. Parast punaste voimuletulekut Venemaal pogenes perekond Eestisse. Valentine oli alles nelja-aastane, kui ta ema haigeks jai ja suri. Isa abiellus uuesti, mone aja parast haigestus temagi raskesti ja varsti jaid pere kolm last ka ilma isata. Moneks ajaks sattusid nad voorasema meelevalla alla, peagi lahkus aga elust ka voorasema ning saatus pillutas oed-vennad mooda ilma laiali. Valentine elutee viis ta Saksi ja hiljem Muraste lastekodusse, sealt edasi Tallinna kooli, tallu kasulapseks, uuesti lastekodusse ja siis Saku majanduskooli. Parast kooli lopetamist algas iseseisev elu – tootamine ja toootsingud nii maal kui linnas. Toopuudus oli suur ja ajad rasked, eriti varata ja sugulasteta noore inimese jaoks. Kuid Valentine oli ellujaaja – ta oli lahtiste tookatega, erksa loomingulise vaimuga, vankumatu oiglustundega ja soakas, paiguti suisa hulljulge. See aitas tal alati edasi minna, hoolimata koigist rankadest katsumustest. Elujulgus, leidlikkus, tookus ja oiglane meel olid talle toeks nii Siberi vangilaagris, kuhu ta valekaebuse pohjal sattus, kui ka parast Siberist tagasitulekut; Eestis tuli ju jalle nullist alustada, 1950. aastad olid aga teadagi karmid ajad, veel palju karmimad, kui Valentine noorusajal. |
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.