| Kas argipaevast hoivatud tegelikkuses voiks olla paremini kaitstud kohta pakitsevate igatsuste jaoks kui virtuaalne ruum? Leo Leike postkasti jouavad eksikombel kellegi tundmatu Emmi Rothneri e-kirjad. Mees vastab viisakusest. Ja kuna Emmile tundub mees ligitombav, kirjutab ta vastu. Peagi moonab Leo: „Te huvitate mind meeletult, kallis Emmi! Kuid ma tean ka seda, kui absurdne saarane huvi on.” Ja veidi aja parast tunnistab Emmi: „Teie read ja minu riimid nendele – need annavad kokku mehe, keda ma akitselt kujutlen, et selline voib olla, et keegi selline on pariselt olemas.” Paistab, et kusimus on veel vaid ajas, millal toimub nende esimene toeline kohtumine, kuid see kusimus erutab molemat nii vaga, et nad pigem viivitavad vastamisega. Pealegi on Emmi onnelikult abielus. Ja Leo seedib parasjagu nurjunud suhet. Ning uldse: kas saadetud, vastu voetud ja salvestatud lembetunded peaksid kohtumisele vastu? Ja mis siis, kui jah? Daniel Glattauer on sundinud 1960. a Viinis ja on alates 1985 tegev ajakirjanikuna ja kirjanikuna, alates 1989 paevalehe Der Standard juures. Teoseid: Der Weihnachtshund (2000), Die Ameisenzahlung (2001), Darum (2003), Die Vogel Brullen (2004).
|