| Mida teha, kui sobranna kuuekumnenda ja armukese kolmekumnenda sunnipaeva pidu juhtuvad samale paevale? Kumb on parem, kas surra Botoxi katte voi uksindusest, et oled nii kortsus? Kas netikohtingul sobib end nooremaks valetada? Kas emal on ebaeetiline lasta endale foonisoeng teha, kui lapsel on taid peas? Kas on normaalne jatta lugemisprillid edevusest ette panemata, kui endast palju noorema armukese peast taisid otsid? Kas dalai-laama sautsub omal kael voi kaib assistent tema eest Twitteris? Kas on normaalne, et mida rohkem sautse, seda vahem jalgijaid? Kas tehnoloogia on tanapaeval viies loodusjoud? Voi on viies loodusjoud hoopis puit? Kui maarida taidlusefektiga huulegeeli katele, kas sormed muutuvad siis taidlaseks? Kas tanapaeval parast kaht kohtingut ja kuut nadalat sonumineerimist kellegagi voodisse minna teeb sama valja, mis Jane Austini paevil parast kaht kohtingut ja kuut kuud kirjavahetust abielluda? Mitmesuguste kaasaegsete probleemidega kimpus, pistab Bridget Jones rinda leina, uksikemaduse, sautsumise, sonumineerimise ja tehnoloogiasaavutustega ning taasavastab oma seksuaalsust, ja seda koike – hoiatus, kohe tuleb halva kolaga vanamoodne valjend! – keskeas. Neliteist aastat valdanud vaikuse jarel voidukalt lagedale ilmunud „Bridget Jones: poisi jarele hull“ on ajakohane, liigutav, orn, lummav, teravmeelne, elutark ja hirmus naljakas raamat. Helen Fielding kirjutas romaanid „Bridget Jonesi paevik“ ja „Bridget Jones: taitsa lopp“ ning osales samanimeliste filmide stsenaariumi kirjutamisel. „Bridget Jones: poisi jarele hull“ on Fieldingi viies romaan. Autoril on kaks last ja ta elab Londonis, vahetevahel ka Los Angeleses . 448 lk
|
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.