| Romaani tegelasteks on veidravoitu vanaharrad, tippteadlased, kes on pensionieaks kolinud maalilisse vaikelinna ja jatkavad seal fanaatilise innuga oma elutoo taiustamist. Tegu on katkubakteritesse armunud bakterioloogiga, foneetikuga, kes komponeerib uusi, olematuid vokaale, medievistiga, kes teab koike soola ajaloost ja on veendunud, et eksisteerib korrelatsioon soolahindade ja maailmaajaloo vahel, ning numismaatiku, harra Andreas Berend von Uexkulliga, kes on vageva mundikogu omanik, kolinud esiisade maale elama ning votnud Eesti kodakondsuse. Seltskond, keda varvistab kohalik poluglotist luuletaja-surrealist, kujutabki endast oma sarkastilisest maailmanagemisest johtuvalt teatud vaba vaimu vennaskonda – vennaskonda, kelle ule muiatakse, kuid keda siiski ka respekteeritakse. Vennaskonda tabab aga suur oht – neid (nad elavad naabriti) tahetakse oma vanadest armsatest kodudest umber kolida, kuna territooriumile kavatsetakse ehitada uus tornjas hotell, kasiino, massaazikabineti ja muuga. Romaanis kogetakse elutute “asjade massu” inimkonna vastu ja tutvustatakse valjasuremisohus oleva kurnimangu reegleid ning muudki. |