| Vana-Kreeka filosoofi Platoni (427 347 e.Kr.) dialoogid on Ohtumaa filosoofia pohi. Tema mahukas kirjalikus parandis sonastatud kusimused on jaanud „filosoofia“ pohikusimusteks tanaseni. Platonil saab filosoofia esmakordselt selgepiirilise sisu kindla uurimisvaldkonnana, mis nouab kindlat motlemismeetodit. Dialoogide ammendamatu mitmekihilisuse ja mitmetimoistetavuse tottu on Platon endiselt, ka 2350 aastat parast surma, uuritavamaid „teemasid“ filosoofia ajaloos. Platoni „Teoste“ I koitesse on koondatud koik seni eesti keeles ilmunud Platoni tervikteosed ja uusi tolkeid („Phaidon“, „Phaidros“). Raamat annab pildi Platoni eesti keelde tolkimise ajaloost ja hetkeseisust. „Sokratese apoloogia“ on Platoni kirjanduslik versioon Sokratese kaitsekonest ateenlaste kohtu ees 399. a. e.Kr. „Kriton“ kajastab Sokratese surma-eelset vestlust sober Kritoniga, kes puuab teda veenda vanglast pogenema. „Pidusoogi“ vestlusteema on armastus dialoogil on olnud tohutu moju ohtumaisele „erose“ moistele. „Charmidese“ keskmes on vooruse olemus. „Euthyphroni“ keskmes jumalakartlikkus ja -vallatus. Esmakordselt eesti keeles ilmuv „Phaidon“, kreeka proosa meistriteoseid, kirjeldab samuti Sokratese viimast paeva enne surma ning on pohiallikaid Platoni hinge- ja ideedeopetuse tundmaoppimisel. „Phaidroses“ avaneb metafuusika algne situatsioon (T. Luik). |
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.