| Kullap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rutmis, ilma jarskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja koigil see ei onnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral randab mote koigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpolves tookaaslased ja lahutamatud sobrad, aga nende eluteed hakkasid uhtakki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jaid teineteisele vooraks, kuni aastakumnete parast ootamatult kohtusid – molemad juba teist korda abielus ja taiesti erinevat elu elanud. See kohtumine toi jallegi molemale pohjuse minevikku meenutada, moodunu ule jarelemoelda ja nentida, et elu on olnud hallivoitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspaevil seltsiliseks votnud. Nende elust labi kainud naised ja suhted nendega on uks teemasid, millest kumbki meestest ule ega umber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkummend aastat pensionil oldud. Sisust soltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lukitud. |
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.