| Selle raamatu autor on uks 20. sajandi alguse Venemaa kuulsamaid kirjanikke. Humorist, kelle foljetonide ule naersid nii Nikolai II kui Vladimir Uljanov. Sadelev seltskonnadaam, oma ajastu superstaar – vorratu Nadezda Teffi (1872–1952). Tema lugu kirjeldab teekonda, mis algas 1918. a sugisel Moskvast ja loppes 1920. a kevadel Pariisis. Koos tuhandete omataolistega randas Teffi labi Venemaa ja Ukraina, et pogeneda pandeemia, nalja ja mottetu vagivalla eest. Keegi ei aimanud, kuhu saatuse keeristorm nad lopuks pillutab. Inimeste mass tulvas mooda laguneva tsaaririigi kaarti allapoole, kuni vastu tuli Must meri. Sadamaist leiti laevad, tihtipeale pikemaks soiduks kolbmatud, nendega seilati kuidagiviisi ule mere. Kui onn naeratas ja jaadi ellu, tuli uuel kodumaal alustada otsast. Vaid kumme aastat parast selle teekonna loppu kirjutatud malestused annavad haale tervele sajanditagusele Vene pogenike polvkonnale. Ometi pole see uksnes traagiline, vaid ka lobus ja meeldejaav lugu. Teffi poolt rannakul kogetu on klassikaline ajastu suurte draamade taustal arenev „vaike ajalugu”, uhtlasi on see ka hiiglasliku impeeriumi lagunemise kirjeldus inimlike pisiasjade kaudu, mille on talletanud terane ja kogenud vaatleja. |
Copyright (c) 2008 disc.allsave.info.