Скачать книгу - Parast aikest

Valjapaistva ajaloolase, kirjaniku ja sojandusanaluutiku Viktor Suvorovi uus raamat on triloogia „Suure Aastakumne kroonika“ esimene osa, kirjutatud bestseller „Vanakuradi vanaema“ parimates traditsioonides, grandioosne 1940-te lopu – 1950-te aastate esimese poole, mil raske sojajargne kriis sundis Noukogude Liidu juhtkonda otsima riigi arengu uusi teid, sundmuste ajalooline rekonstruktsioon. See raamat on sellest, kuidas Stalini pidevad labikukkumised sise- ja valispoliitikas sojajargsetel aastatel viisid maa uliraskesse kriisi, klannide voitlusest noukogude juhtkonna sees ja nende salajastest plaanidest, poliitilistest intriigidest ja sellest, kuidas tegelikult oli korraldatud riigi ja selle satelliitide juhtimise susteem. Tolle aja sundmused said poordepunktiks Noukogude Liidu arengus ja maarasid ette jargneva NSV Liidu kokkuvarisemise ning kapitalistliku majanduse ja vaba turu triumfi. „Koigi vastu“ on meie ajaloo uus sensatsiooniline versioon, mis purustab tavalised ettekujutused ja muudid XX sajandi keskpaiga votmesundmuste pohjustest.

Kaesoleva romaani tegevus toimub ulemoodunud sajandil niihasti Parnu-lahedases rannakulas kui kas vanas Parnu linnas – kohtades, mida ajalooratas ja tormid on poordumatult rasinud, poorates pea peale ka inimeste kaitumisnormid. Sel, nuudseks juba ammu ajaloohamarusse kadunud romantilisel ajajargul, uheksateistkumnenda sajandi teisel poolel, saamegi tuttavaks nelja oe esivanematega. Romaani lopupeatukiks on aga ajalooratas joudnud veereda juba kahekumnenda sajandi esimesse veerandisse… Ehkki romaan Enne aikest kuulub esimese raamatuna perekonnasaagast romaanitsuklisse Aikese varjud, mille lisaks sellele moodustavad aastatel 2008-2009 taiendatutena ilmunud romaanid Aike, Parast aikest, Valgust tabatud, Varjud ja Varjude allee, voib teda kasitleda ka iseseisva raamatuna.

Tavaliselt avaldatakse koos Vaikeste naistega ka nende abiellumislood, siiani pole seda eesti keeles tehtud. Siin on nuud esimene osa vaikeste naiste abiellumislugudest. Kui mone vanema inimese (kuigi arvan, et mitte noorte) arvates on selles loos liiga palju armastust, voin vaid vastata Mrs. Marchi sonadega: Mida sa siis ootad, kui mul on neli lobusat tudrukut majas ja kena noor naaber ule tee?

Oh, mu tudrukud, kui kaua te ka ei elaks, ei saa ma teile kunagi soovida suuremat onne, kui ma praegu tunnen! Nii lausub Megi, Jo, Bethi ja Amy ema oma kuuekumnendal sunnipaeval. Kas pohjusega?

"Raamatus “Estonia inimesed. 20 aastat parast laevahukku” raagivad oma loo inimesed, kes katastroofist tahtejou ja ime labi eluga paasesid ja kes oma lahedase voi lahedased kaotasid. Kuna suuronnetusest on moodas kakskummend aastat, on siin ka ulevaade, mis tol ool laevas ja laevaga juhtus, kuidas toimusid paastetood, kuidas onnetuse jarel tegid oma tood uurimiskomisjoni liikmed, politseiuurijad, psuhholoogid ja vaimulikud.Loodetavasti on raamat vaikesekski toeks koigile neile, keda tabab onnetus, mure voi lein. See ei ole lootusetuse, vaid edasielamise raamat.„Lootus, et tana voi homme on see paev, kus ta koju tuleb, aitas kindlasti elada… Ja kolm aastat sailis vaikegi lootus koju tulles teda eest leida.”– Sille Herma