Скачать книгу - Tahtis kevad

Kuigi Jaan Kaplinski uue raamatu motted on saanud oma impulsi autori reisist Ameerikasse, ei ole tegemist niivord reisiraamatu, kuivord omamoodi ilukirjandusliku esseistikaga, mis vabas, kuid vagagi intrigeerivas vormis kasitleb koige erinevamaid globaalse ulatusega teemasid. Loomulikult ei ole USA Kaplinski jaoks mingi imetlusobjekt, kuid autori hoiak pole mitte mahategevalt, vaid motlemapanevalt kriitiline. Ja seda mitte ainult globaalsetes, vaid ka kohalikes asjades.

Arglik kevad" on triloogia viimane osa, jarg romaanidele «Sugisvalgus» ja «Tuisune talv». Laheneva kevade varsked laanetuuled toovad metsadetagusesse Harinomme kulla uut elu ja uusi suhtumisi. See on siinmail enneolematu arkamine, mis sunnib maainimest nii mondagi umber hindama, et kiiresti muutuvast elust osa saada. Laanehaua metsamajakesse toob see arglik kevad aga sootuks teistmoodi, kull rahutu, aga lootusrikka elu.

Vene kirjandusklassiku ulipopulaarne jutustus esimesest armastusest, selle heitlikkusest ja noore aadlimehe hingepiinadest 19. sajandi Vene ja Euroopa aristokraatia suurejoonelise elu taustal.

Lutsu „Kevade“ ja Lutsu „Kapsapaa“– vahemalt neid kahte raamatut tuntakse lapsest saati ja maletatakse elu otsani. „Kevade“ kangelased Toots ja Kiir, Arno ja Lible, Teele ja Tonisson on ammu raamatu raamidest valjunud, neid voetakse tegelasteks uutesse lugudesse ja juttudesse, nad ei kulu ega kao, nad ei muutu ega vanane, neid nahakse elus eneseski. Nad on nii inimlikud ja nii uleinimlikud uhelisi. Niisuguseid igaveseks ajaks elama jaanud kangelasi on koigi rahvaste kirjandustes. Naiteks Huckleberry Finn ja Tom Sawyer, vahva sodur Svejk ja prints Hamlet, oilis ruutel don Quijote ja kannupoiss Sancho Panza, Vargamae Andres ja Pearu, doktor Faust ja Jukola vennaksed. Need kujud on kasvanud ule oma kirjandusteose lehekulgede, nad on ise muutunud uute kirjutatud ja kirjutamata legendide allikaiks. Neid nimetatakse muudilisteks kangelasteks. Muuditegelaste koige uldisem omadus on, et nad ei vanane, ei sure ega havi pariselt kunagi, nad tulevad ikka ja taas noortena, uutena, igavestena. Kirjanduslik tosiasi saab muudiliste kangelaste labi rahva malus laialdasemaks hingeeluliseks tosiasjaks. Hando Runnel, 1987

Lasteraamatutes on tavaliselt kombeks kirjutada armsatest karumommidest, lobusatest jankudest ja vallatutest hiirekestest. Andrus Kivirahki uuest lastejuttude kogumikust “Kaka ja kevad” neid karvaseid ja pehmeid loomakesi ei leia. Selle asemel astuvad lugeja ette romantiline kakajunn, punapaine viiner, pissipotis elav tont, munevad sokid, loll jope ja mereroovlist lusikas. Ning lisaks veel terve parv veidraid olevusi, kellel varem pole olnud vahimatki voimalust lasteraamatusse paaseda. Nuud on nad lopuks kohal! Koik Kivirahki lastelood on eelnevalt ilmunud ajakirjas “Taheke” ja palvinud laste heakskiidu ning kurjade tadikeste pahase porina. Pildid on raamatusse joonistanud Heiki Ernits ja nagu Ernitsa puhul tavaline, voib tema pilte vaatama jaadagi.