Скачать книгу - Kodutud koerad ja uksikud hinged

Uhel 1991. aasta talvepaeval triivib Rootsi randa paasteparv, millest leitakse kahe tundmatu laibad. Topeltmorva uurimise keerdkaigud viivad politseikomissar Kurt Wallanderi Riiga. Noukogude impeeriumi kokkuvarisemise eelsete paevade dramaatilises ohustikus hakkavad hargnema uha ponevamad sundmused, mida lopuks kroonib korrumpeerunud KGB ohvitseride suurejoonelise vandenou paljastamine – eluga riskivate vabadusvoitlejate, Lati emigrantide ja Rootsi politseiniku uhiste joupingutustega.Henning Mankell sundis 1948. aastal Stockholmis. Ta on uks enamloetumaid Rootsi kirjanikke maailmas, tema raamatuid on muudud ule neljakumne miljoni eksemplari ja neid on tolgitud enam kui neljakumnesse keelde. Alates 1970. aastate algusest on ta elanud vaheldumisi Rootsis ja Aafrikas ning alates 1986. aastast on ta tootanud Mosambiigis Teatro Avenida kunstilise juhina. Oma raamatutes uhendab ta oskuslikult korge kunstilise taseme poneva suzeega ja nende pohjal on telesarju teinud nii rootslased kui ka britid (viimati BBC sari Kenneth Branagh’ga peaosas). Lisaks Wallanderi-lugudele on Mankell kirjutanud veel mitukummend romaani, laste- ja noorsooraamatuid ning naidendeid.

Keeruka struktuuri ja mitme tahendustasandiga romaan on eelkoige sugava kriisiseisundi analuus. Kordub eneseolemasolu ja eluoiguse pideva toestamise motiiv.

Romaani peategelane Pavel Nikolajevits Tsitsikov on ettevotlik tegelane, kes liigub stagneerunud moisnike ja ametnike seas. Paindlik ja pugejalik mees unistab samuti varandusest ja soojast kohast. Pettuste tottu riigiteenistusest tagandatud onnekutil on omaparane rikastumisplaan. Ta reisib mooda Venemaad ja ostab moisnikelt «surnud hingi» – talupoegi, kes on juba elust lahkunud, kuid ei ole veel ametlikult revisjonilehelt maha kantud. Gogoli “Surnud hinged” on poordepunktiks vene kirjandusloos; ta jarelmoju on tohutu suur, aga Gogoli moju ulatub ka maailmakirjandusse ning kestab tanapaevani. “Surnud hinged” pani aluse vene uhiskondlikule romaanile, s.o. sellisele proosa suurvormile, mis ei piirdu huvitavate seikluste voi sentimentaalsete episoodide umberjutustamisega, vaid kus materjal teenib inimelu ja uhiskondliku probleemi kunstikasvatuslikku kujundamist. /Valmar Adams/ 24. veebruaril 1852 poletas kirjanik «Surnud hingede» teise osa markmed, heitis voodisse, keeldus soomast ning suri uheksa paeva hiljem valudes.

Uhel hommikul umbes kell neli seisin Broadwayl Mindy restorani ees koos mehega, kelle nimi oli Regret ja kes oli saanud selle nime, sest oli voitja peale kihla vedanud, kui Whitney mara nimega Regret voitis Kentucky Derby. Ta ei suutnud seda kunagi unustada, ehk selleparast, et see oli ainus suurem kihlvedu, mille ta oli kunagi elus voitnud. Mis oli ta toeline nimi, ma ei saanudki kunagi teada, ja vahet pole, eriti Broadwayl, sest seal pole oige nimi eriti tahtis. Seeparast sobis Regret talle sama hasti kui iga teinegi. Ta oli paks poiss ja vaga jutukas, kuigi ta uldiselt ei raakinud millestki muust peale hobuste ja sellest, kuidas ta oli tattninu ninapidi vedanud, eelmisel paeval Belmontis voi kus iganes see voidusoit toimus. Jutt kogumikust „Parimad koeralood“.

Igauhel on oma arvamus sellest, mis koerad targaks teeb. Viimase kumne aasta jooksul on koerte intelligentsuse uurimises toimunud midagi revolutsiooni taolist. On ilmunud vaga palju teaduskirjandust, mis kasitleb koerte psuhholoogiat ja mis vahetevahel toetab ja vahetevahel ei toeta meie isiklikku arvamust. See raamat avab meile koera kognitiivse maailma, mis on kaugelt keerulisem ja huvitavam, kui me seda siiani voimalikuks oleme pidanud.