Скачать книгу - Lauliku C. R. Linnutaja laulud. Esimene krantsikene

Iga inimese, ka koige silmapaistmatuma, elukaik on ainulaadne ja kordumatu ning vaariks seega omaette romaani. Ka Rakvere koolitudruk Vaike vaatas juba varases nooruses tema ees saravale eluteele suurte lootustega, sest see pidi andekaks tunnistatud tudrukut viima ainult ulesmage, saama taevatrepiks, mille lopul ta sinilinnu tiivul korgustesse touseb. Paraku tegi karm elu tema plaanidesse peagi oma korrektiivid ja toestas, et andekus on ainult imetilluke eeldus selleks, et aravalituks saada; sinilinnu puudmiseks peab inimene lisaks andekusele omama veel palju muud, koigepealt raudkindlat tahet eesmargi nimel oma norkusi voita ja emotsioone juhtida. Aga alati ei piisa sellestki – kui suured ajaloolised sundmused kogu rahva elu segamini loovad, saab varem nii ahvatlenud sinilinnu puudmisest vaid soov ellu jaada. See on lugu Vaike Katterist – pehmest ja samas isekast, boheemlase hingega eluvoorast ja ometi koikidele rasketele katsumustele vastu pidanud naisest, viiekordsest emast ja kumnekordsest vanaemast. Lugu, mis peegeldab selle roomsaloomulise naise roomuvaest elu labi viiekumne aasta.

Eelsoodumus armastada. Kolmas raamatrma raskesse depressiooni langenud Tiina on juba aastaid vaimselt tasakaalutuna elanud hooldekodus, kus on pidanud taluma nii vaimset ahistamist kui ka fuusilist vagivalda. Tapnud meeleheites oma suurima piinaja, pogeneb ta sealt parema tuleviku lootuses, kandes sudames igatsust onne ja armastuse jarele.

Vene kirjandusklassiku populaarne jutustus, mis nagi esmakordselt ilmavalgust 1860. aastal.

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult taielik malukaotus. Parast moningaid eksirannakuid on ta sunnitud poorduma abi saamiseks ainuvoimalikku paika – psuhhoneuroloogiahaiglasse. See kullaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile voimaluse motiskleda – kohati isegi lobusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude ule. […] “Kuidas kaib teie abikaasa kasi? Kas on proua ka tana puu otsas?” Poosast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, onneks. Kuidas doktor nuud reageerib? Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure. “Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.” “Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga raakida?” “Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei togata. “Just nimelt minul…” Jakob uuristas vaikese sormega korvaauku. Vaga puudlikult. Pent oli ennegi marganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale korvaaugust abi otsib” “Asi on selles, et mina olen taiesti valjakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimu­haigetega saavad kontakti koige paremini need, kes ka ise… noh, paris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]

2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse pandeemia, mis peagi jouab ka Eestisse. Viiruse leviku tokestamiseks suletakse linnad karantiini. Kumme inimest, kes on eri pohjustel kodust eemal, otsivad pelgupaika, milleks usutakse olevat voimalikult inimkauge maakoht kusagil Eestimaa sugavuses. Asjaolude kokkulangevuse tottu satuvad nad koik uhte kanti, kus algab voitlus ellujaamise nimel. Iseenda, uksteise ja ruustajatega. Mis saab siis, kui meie arenenud, kuid habras tsivilisatsioon akitselt kokku kukub?