Скачать книгу - Viimane kavaler

Litteraria: eesti kirjandusloo allikmaterjale, 9. vihik

Peeter Urmi esikromaan linnahaigla kirurgiaosakonna juhatajast, kelle ellu murrab haigus. […]„Ma ei taha surra,” sosistas ta enda ette.Ma pole kunagi olnud argpuks, aga ma ei taha surra. Errok seisis nii mitu minutit, kuhmus ja vana oma mures. Sormed lotvusid aegamisi ning porandale kukkus kokkumuljutud paberinutsak. Ta vaatas seda imestunult, tostis siis rahulikult ules ja viskas tuhatoosi. Ta ei tundnud mingit kahetsust. Korraks oli ta uuesti lootnud, surudes hirmu kaugesse malusoppi, valades hilinenud armastusse kogu oma elutahte. See oli luhike soost teisele poole kuristikku. Pidi ta endale seeparast etteheiteid tegema? Nuud on koik jalle omal kohal ja viimane sild on poletatud.Ingrid andestab mulle, andestab uhes unustusega. Aga enne seda tunneb ta mulle kaasa. See juhtub hilissugisel, sugisel on kaastunde varvid.[…]

Tihti vene Jules Verne’iks kutsutud Aleksandr Beljajevi esmakordselt eesti keeles ilmuv seikluslik fantaasiaromaan. Oigusega tuntuimate Atlantise hukust raakivate teoste hulka kuuluvas romaanis naeme kahte erinevat ajaplaani: Beljajev kirjeldab lugejaile Atlantise tsivilisatsiooni parandi avastamist Atlandi ookeani pohjast 20. sajandi alul, kuid jutustab ka poneva ja dramaatilise loo Atlantise kontinenti tabanud looduskatastroofist, viimasest Atlantise inimeste polvkonnast, orjade ulestousust, traagilisest armastusest ning hiiglasliku laevastikuga ookeanisugavustesse vajuvalt mandrilt pogenemisest. «Uhe ooga lakkas Atlantis olemast. Selles kohas, kus oli seisnud oitsev Ondsate Saar, hakkas hullumeelse poorisena ringi kihutama hiiglaslik veekeeris, mis uletas suuruselt suurimaidki mandreid. Tuli ja aurud tungisid sellest labi ning kasvasid veest ja tulest koonusteks. Pikapeale see vee ja tule voitlus vaibus, kuni ookeanitasandik hukkunud Atlantise kohal rahunes ja taitus uleskerkinud puutuvede ning inimeste ja loomade laipadega.» Orpheuse raamatukogu. Tolkinud Kati Karu.

Lopp on lahedal. Logen Uheksasormel voib jatkuda joudu veel vaid uhe voitluse jaoks – kuid see saab olema vagev. Pohjalaste kuningas on endiselt voimul ning teda voib peatada vaid uks mees. Tema vanim sober ja vanim vaenlane – on aeg, et Verine Uheksa naaseks. Inkvisiitor Gloktal on liiga palju ulemaid ja liiga vahe aega – tema voitleb teises sojas. See on salajane voitlus, kus keegi ei saa end turvalisena tunda ja kus kedagi ei voi usaldada. Glokta moogavoitleja paevad on ammu selja taga, see-eest valitseb ta aga surmavalt hasti oma teisi relvi: valjapressimist, ahvardamist ja piinamist. Jezal dan Luthar on otsustanud, et au ja hiilguse otsimine on liiga valus ja tuutu ning on otsustanud senisele elule selja poorata. Tema unistuseks on lihtne elu koos armastatud naisega. Kuid ka armastus voib olla valus ning aul ja hiilgusel on vastik komme sulle selja tagant ligi hiilida siis kui sa seda koige vahem ootad. Uniooni kuningas lamab surivoodil, talunikud massavad ja ulikud puuavad troonile paaseda. Maailma saaks paasta vaid Esimene Maag, kuid sellega kaasnevad riskid. Ning ukski oht pole suurem kui Esimese Seaduse rikkumine… „Kuningate viimane argument“ on Joe Abercrombie „Esimese seaduse“ triloogia kolmas ja viimane raamat. Varem on Varrakus ilmunud triloogia esimesed osad „Raud ise“ ja „Enne nende poomist“.

Igatsuste neem. Uksilduse saar. Armastus pudelipostiga. Andrus Kasemaa uus romaan algab armastusjanuse minategelase onneliku leiuga saarerannast – pudelipostiga leitud kiri Sigridilt, Rootsi tutarlapselt. See vallandab terve fantaasiakullaste malupiltide ahela, viib peategelase tagasi ajas randama, meenutama oma keerulisi kooliaastaid, igavusega taidetud ulikooliperioodi ja massumeelest kantud sojavaeteenistust, mis paadib vaimuhaiglas. Kas Sigrid on hullusest piinatud moistuse sunnitis voi on hoopis koik peategelase meenutatu valjamoeldis Sigridi lobustamiseks, see jaab juba lugeja enda otsustada. „Minu viimane raamat” on luuletajana tuntust kogunud Andrus Kasemaa teine romaan, esimene, „Leskede kadunud maailm” ilmus Varrakus 2012. aastal.