Скачать книгу - Lux Gravis. Raske Valgus

Romaan kasitleb nelja oe ja nende perekondade kirjut elusaatust moodunud sajandi kuuekumnendatel aastatel, kuhu ulatuvad ikka veel minevikumojud ning kunagiste kannatuste varjud. Kohanemine noukogude okupatsiooniga ning muutunud vaartushinnangutega laheb raskelt, Eesti Wabariik pusib koigil veel selgelt meeles…

Metsadetaguse Harinomme kula elanikes tekitab elevust teade, et ammu maha jaetud ja varemetes Laanehaua metsavahikoht on saanud endale uue omaniku – senise ehitajaametiga lopparved teinud linnamees Sander Karm hakkab endale vanaduspaeviks kodu ehitama. Tegusa uksikuks jaanud mehe vastu hakkavad koigepealt huvi tundma Harinomme jutukad naised, Sander Karmi erakuelu saab aga hoopis uue suuna parast tutvumist temast palju noorema Liisiga, kes mehele tema ammuses liiklusonnetuses hukkunud tutart meenutab.

Lugu kogumikust “Valge mehe tava”

USA Neitsisaarte episkopaalkiriku ulemdiakon Henry St. Clair Whitehead (1882–1932) on M. R. Jamesi ja H. P. Lovecrafti korval uks tahtsamaid 20. sajandi alguse ouduskirjanikke. Just tema lisas zanri kaanonisse Kariibi mere saarte lummava ja noidusliku miljoo, Aafrikast neegerorjadega kaasa toodud Guinea Suure Mao kultuse voodoo, zombid jmt. Ouduskirjanduse spetsialist Silver Sara on nende kaante vahele valja valinud kumme Whiteheadi koige eriskummalisemat ning oovatekitavamat jutustust ja luhijuttu, milles kohtame tillukesi saatanlikke olendeid-inimkasvajaid, mustanahaliste kummalisi usutalitusi ja -kombeid, vanale meremaalile vangistatud piinlevat piraati, neegernoia kaest kohutava needuse kaela saavat orjalaeva kaptenit, aga naiteks ka Uus-Inglismaa taiesti lovecraftilikus kolkakulas lapsi roovivaid guule. Whiteheadi moju moodsale oudusele on raske ule hinnata, kuid erinevalt nii paljudest jaljendustest ja tootlustest, kirjeldas ta Kariibi mere saarte folkloori ja voodoo-praktikaid, mida oli pohjalikult tundma oppinud, suure respekti ja moistmisega, justkui oleks see midagi, mis voib pariseltki tema kristliku maailma korval eksisteerida. Kirjaniku tekstides just nii ongi: Laane-India saarte koloniaalkultuuri, harrastemajade ja kirikute anglikaani, katoliku ja luterliku maailma korval eksisteerib nende saarte polismetsades ja dzunglite sudames hoopis teistsugune, Laane-Aafrikast parit kultuur ja religioon oma oovastavate ja joledate kommetega, millest valgel mehel oleks targem eemale hoida. Uks on igatahes kindel – Henry S. Whiteheadist osavamat miljoomeistrit ning autentse Laane-India atmosfaari edasiandjat on voimatu leida.

Rainer Jancise autobiograafiline raamat “Metro Luminal” vaatleb samanimelise ansambli sundi ja kujunemist labi kolme aastakumne. Vaatluse all on 1980ndate aastate lopu M. S. Gorbatsovi aegne Noukogude Liit, 90ndate metalliari aegne Eesti ning muteerunud tanapaevane Eesti Euroopa osana. Naeme autori isikliku loomingulise maailma vormumist ning kunstniku kaekirja teket. Tegelaskujudena jooksevad labi varvikad isiksused soprade, tuttavate ja lahkunute naol, kellest nii monedki on tuntud avaliku elu tegelased. Raamatut on uritatud kirjutada, mitte niivord autobiograafiana, kui lennuka ja humoorikate detailiderohke uleuldisema sisekaemusena, mis motestab kaesolevat hetke ning elu laiemalt. Autor puuab mitmekulgselt avada oma heliloomingu ja pillimangu telgitaguseid, sealjuures mitte jaada tuimaks ning spetsiifiliseks, vaid pigem motestada koik uheks kultuuriliseks tervikuks, millest tuksub labi ajastu vaim ning mille soontes voolab relvitu kunstniku mass vaikekodanliku mugavuse vastu. Antud teos taiustab Eesti muusikaajaloo mosaiiki lisades teistsuguseid vaateid juba olemasolevatele samateemalistele raamatutele. Kindlasti ei saa alahinnata endale muusiku vande andnud autori pohjalikke teadmisi ja laialdast silmaringi muusikas, kogemuste kaudu distantsilt vaadelduna ka teatud maaral eneseiroonilist lahenemist. Kahtlemata ei ole voimalik ennast naha objektiivselt, samas on meie koigi maailm vaid meie endi moistmisvoime piiridesse mahtuv fiktsioon.