Скачать книгу - Minu Louna-Aafrika Vabariik. Katse-eksitusmeetod

James Cooki tuntus pohineb kolmel umbermaailmareisil, mille ta sooritas aastatel 1768–1779. Cook uuris pohiliselt Vaikse ookeani saari (Hawaii, Uus-Meremaa ja paljusid teisi Poluneesia saari), Pohja-Ameerika rannikut, Austraalia idarannikut jne. Ta uritas avastada ka lounamandrit ehk Antarktist, kuid see tal ei onnestunud.Cook erineb enamikust tolleaegseist meresoitjaist oma vaidetavalt inimlikuma iseloomu parast. Ta ei olnud konkistadoor. Parismaalaste vastu kasutas ta vagivalda vaid siis, kui muud voimalust ei olnud. Vaidetavalt puudis ta opetada Poluneesia parismaalastele kartulite ja sigade kasvatamist, et voorutada neid kannibalismist.Cookist on loodud palju legende ja tema nimele kirjutatakse tihti avastusi, mis ei ole tema tehtud. Kuulsaim naide on Hawaii saared, mis on eurooplastele avastatud hoopis hispaanlaste poolt. Legendidele Cookist lisab loomulikult varvi tema traagiline surm Hawaii saartel 1779. aastal. Toenaoliselt nagi tulevane meresoitja merd esimest korda umbes 15-aastasena, ehkki ta sunnikodu oli merest vaid kumnekonna kilomeetri kaugusel.Cookil ei olnud juhendajaid, ta oli iseoppija. Tal olid head teadmised astronoomiast, topograafiast, hudrograafiast, navigatsioonist jms. Toenaoliselt ei olnud tema teadmised vaga pohjalikud, sest teoreetilist haridust mones merevaeakadeemias vms oppeasutuses polnud ta kunagi saanud. Tema haridustee piirdus mone aastaga kulakoolis. See-eest olid ta teadmised praktikule omaselt kindlad ja hasti omandatud. Cooki toid iseloomustab erakordne tapsus ja hoolikus. Tema koostatud kaarte Newfoundlandi ranniku kohta kasutati isegi 20. sajandi alguseni!Tavaliselt tuuakse Cooki merelemineku peapohjusena valja tema armastust mere vastu. See voib muidugi tosi olla, kuid toenaolisem on see, et tal ei jaanud teist valikut. Nimelt oli ta tosiselt tulli lainud oma tooandjaga. Cook tootas 1746. aastal Staithesi-nimelises kalurikulas poesellina. Tekkinud olukorrast ei nainud ta muud valjapaasu, kui pani end kirja laevapoisina Whitby-nimelises sadamalinnas. Seega algab Cooki meremehestaaz 17-aastasena.

Reisikirjad:Veoautol labi Louna-Eesti, Puhajarvele, Kaluritega Uhtju saarele, Kundast Suursaarele.[…]Moned reisijad puuavad kaardi jargi jalgida labisoidetud teed, kaotavad aga sageli orienteerumis­esemed, jouavad meie soidust ette voi jaavad maha. Teised kirjutavad markmikesse labisoidetud kulade ja kohtade nimesid voi teevad muid markusi. Minu naaber asetab suure blokknoodi polvedele ja kirjutab sinna poruval autol suure vaevaga tahti vedades: „Kauksi kohal jooksis koer autoga voidu ja uks vasikas tee aares koplis laskis sellist tirelit, et…”[…]

Saalomoni saarte parismaalased olid kahekumnenda sajandi alguses metsik rahvas, kes armastas vaga inimliha ja kogus inimpaid. Ometi oli valgeid mehi, kes elasid neil saartel paarkummend aastat ja tundsid neilt lahkudes koduigatsust. Kuidas see voimalik oli? Lounamere jutud on jutukogu tol ajal Vaikse ookeani lounaosas toimunust. Valgetele tsiviliseerijatele vastanduvad looduslastest saarteelanikud. Tegelaskujud on varvikad ja toimumiskohad maalilised. Kogumiku jutud: Vaalahammas, Mauki, Yah! Yah! Yah, Pagan, Kohutavad Saalomoni saared, Valtimatu valge mees, McCoy jarglane.

Kes kardab Aafrikat? Raamatu autor Anna-Maria Penu igatahes mitte! Tema teravast sulest on ilmunud jouline, uhiskonnakriitiline, ent samas ka tundlik ning emotsionaalne ilukirjanduslik teos, mis viib lugeja endaga kaasa rannakule Ugandasse – maale, kus lokkab vaesus ja poliitiline korruptsioon, kus tugevalt sissejuurdunud traditsioonid voivad varjutada kaine moistuse, kus uhiskondlik hukkamoist on kerge tulema ja kus keegi ei taha tegelikult teada, mida sellest koigest arvab uks valgenahaline naisterahvas, kes on toole tulnud kohalikku paevalehte.

Uhel paeval tuleb eesti mehel Juril Ugandas vabatahtlikku tood tehes mote avada selle pealinnas Kampalas kohvik, mis pakub tood kohalikele erivajadustega noortele. Muidu rahulikus ja sobralikus riigis on tootus uuratu ning puudega inimestel tooturule siseneda peaaegu voimatu. Moeldud-tehtud. Kogume Eestist annetustena kokku vajaliku raha ning mina lahen Ugandasse plaani ellu viima. Arengumaade probleeme saab meie meelest koige paremini lahendada inimestele voimalusi luues – andes neile onge, mitte lihtsalt kala.Pidevad hoiatused, et inimesi ei tohi usaldada, kohalike raske elu, narvekoditav liiklus ning mulle kulge kleebitud muzungu- ehk valge inimese staatus panevad linna eksinud voora kannatuse proovile. Peale harjumatu keskkonna ohustavad kohvikuprojekti onnestumist ka rahaprobleemid, piiratud aeg ning harilikud aririskid. Usna pea aga selgub, et oige suhtumisega on valismaalasel Kampalas asju ajada siiski voimalik ning positiivselt ja paindlikult lahenedes voib elu Ugandas olla loputu ullatusi tais seiklus, mida saadab kohalike rokkav naer ja stressivaba ellusuhtumine. Kuid kas sellest piisab, et eriline projekt ka edukalt kaima lukata?