Найти книгу: "Dekameron"

Dekameron znaczy „dziesiec dni”. Dzielo Giovanniego Boccaccia tak wlasnie zostalo podzielone: na dziesiec dni, podczas ktorych dziesiecioro mieszkancow Florencji (siedem dam i trzech kawalerow), ktorzy z obawy przed szerzaca sie zaraza opuscili miasto, przedstawia kolejno swoje opowiesci na zadany temat. Wszystko razem tworzy zbior stu nowel, a kompozycja calosci przypomina Basnie z tysiaca i jednej nocy. Cudownosci i basniowych motywow jest tu jednakze niewiele, wiele za to mowia te historie o kulturze i obyczajach renesansowych Wloch.Dominujacym tematem jest milosc we wszelkich swych odcieniach – od najwyzszej wznioslosci do najbardziej cielesnego erotyzmu, niegardzacego niekiedy sprosnymi akcentami buffo. Autor ze swoboda krytykuje naduzycia kleru, nawiazuje tez do ostrych podzialow na stronnictwa propapieskich gwelfow i procesarskich gibelinow, ktore antagonizowaly poszczegolne miasta i regiony wloskie przez kilka stuleci, poczawszy od XII w. Nic dziwnego, ze wydane w 1470 roku dzielo (znane wczesniej prawdopodobnie w odpisach i we fragmentach), w XVI w. znalazlo sie na indeksie ksiag zakazanych.W czasach Boccaccia, znajomego Petrarki i przyjaciela Dantego, tworczosc prozatorska byla nizej ceniona niz poetycka, jednak dzis autor Dekameronu ceniony jest przede wszystkim jako tworca modelu nowozytnej noweli i obronca gleboko humanistycznej zasady, by ludzkie rzeczy mierzyc ludzka miara.

1348. aastal, suure katkuepideemia ajal on uhte Firenze lahedasse villasse varjunud ruhm inimesi – seitse neidu ja kolm noormeest, kes hakkavad ajataiteks ning ohutunde peletamiseks jutustama lugusid. Kumne paeva jooksul jouab neist igauks raakida kumme lugu. Lood on erinevad – uhed ulistavad maiseid roome ja lobusid, teised hoiatavad abielukaride eest, kolmandad pilkavad kloostriasketismi ning jumalasulaste silmakirjalikkust ja liiderlikkust. Niisugune on itaalia renessansiaja suurkirjaniku Giovanni Boccaccio (1313-1375) teose «Dekameron» taust ja saja novelli sisu, mille pohjal itaalia filmirezissoor Pier Paolo Pasolini on 1970.a. loonud suureparase filmi.

Itaalia renessansiajastu uhe suurima kirjaniku Giovanni Boccaccio novellikogu. Olgu need novellid millised tahes, nad voivad kahju tuua ja kasulikud olla nagu koik muudki asjad, ikka selle jargi, missugune nende kuulaja on. Kes ei teaks, et inimestele on vein Cinciglione, Scolajo ja paljude teiste arvates vaga hea asi, kuid kahjulik sellele, kes palavikus on? Kas me hakkame nuud utlema, et vein on halb, kuna ta on kahjulik neile, kes palavikus viibivad? Kes ei teaks, et tuli on surelikele vaga kasulik ja koguni hadatarvilik? Kas me hakkame nuud utlema, et tuli on halb, sest ta poletab maju, kulasid ja linnu? Ka relvad kaitsevad neid, kes tahavad rahus elada, ja ometi toovad nad sageli inimestele surma; iseenesest pole nad kahjulikud, kull on aga nad seda inimeste tottu, kes neid kurjasti tarvitavad. Rikutud aruga inimene ei moista uhtki sona kainelt ja nagu tal mingit kasu pole sundsatest sonadest, nonda saavad sonad, mis ehk paris sundsad pole, oige aruga inimest sama vahe maarida kui pori paikesekiiri voi maa peal olev mustus taevailu. Millised raamatud, millised sonad, millised tahed on puhamad, ullamad, auvaarsemad kui puhakiri? Kuid eks ole olnud kullalt neid, kes seda valesti tolgitsedes ennast ja teisi hukatusse on viinud? Iga asi iseenesest on millekski kolblik, kuid halva tarvitamise juures voib ta paljudele kahju tuua. Nonda on lugu ka minu novellidega. Kes neist halba nou voi halba eeskuju laheb otsima, see voib sealt ka takistamatult leida seda, mis vahest tas endas juba enne olemas oli, ja ta hakkab seda sealt valja pigistama ning kiskuma. Kes aga neist novellidest head vilja soovib saada, selle eest ei hoia nad midagi varjul, ja nad on ka alati tulusad ning sundsad, kui neid lugeda oigel ajal ja niisugustele inimestele, kelle jaoks nad on jutustatud. Kes peab lugema issameiet, tegema vorsti voi kupsetama kooki oma pihiisale, see jatku nad sinnapaika: nad ei jookse kellelegi jarele ega sunni ennast kellelegi peale, olgugi et vagatsejad vahetevahel selliseid asju ise raagivad ja ka teevad.

Autor ja tema reisikaaslane on moodsad inimesed, kes otsivad voimalusi hinge- ja meelepuhastuseks ning kiikavad tanu autori elupagasile ja -kogemusele ka minevikku. Just vaade minevikku – labi Onu Bellaks olemise prisma – moodustab teose selgroo. Autor votab endale jutuvestja rolli ning kohati tundub, et tal pole aega lopmatult flirtida lausvalede ja fantaasialennuga.Peeter Oja: “See raamat on eriline mitte ainult ajalookasitluse, vaid ka varvikate kirjelduste poolest, mis annavad aimu, kuidas eesti inimesed XX sajandi lopus oma meelt lahutasid.”Mart Juur: “See raamat on nagu India ilma kohulahtisuseta, Egiptus ilma terroristideta, Kreekamaa ilma eurota. See on rannak sinus eneses.”

Ciesz sie klasyka! Milego czytania!

Ciesz sie klasyka! Milego czytania!