Скачать книгу - Kodutute kula II: Sulasest sai peremees

Romaanile on jarelsona kirjutanud Epp Annus. Kui traditsiooniliselt on “Korboja peremehest” puutud leida rahvusele olulist sonumit, siis E. Annus kasitleb seda kui vaikest lugu, mis ei taha deklareerida suuri todesid.

Suurt toorahvariiki muust maailmast eraldav raudne eesriie oli parast Stalini surma kull veidi praotunud, aga kuuekumnendate aastate keskpaiku sulgus see jallegi. Umbseks konnatiigiks muudetud uhiskonnas hakkas vaba motte puudus aina enam elu halvama, kuni saabus periood, mis hiljem stagna-ajaks nimetati. Stagnatsioon tekkis ka Raudikul nagu iseenesest – aastad moodusid, inimesed vananesid ja harjusid keelt hammaste taga hoidma. Elati pilvise taeva all, mis kull pidevalt vihma ei lahistanud, aga ka haruharva paikest naitas. Paraku sedagi mitte koigile. Ja siis tuli pilvevarjust lootusekiir…

Ma sattusin Raudiku kulla esimest korda siis, kui piiritsooni tulnud voorast igal sammul valvati ja jalgiti, sest suur Noukogude riik oli oma piiride puutumatuse parast alalises hirmus. Mind volus selle paiga kaunis loodus ja ahistas see, et seal peremehetsesid voorastes mundrites inimesed, kes olid Eestimaa ja eestlaste peremeesteks saanud. Saatuse tahtel olen hiljem kainud Raudikul kumnete aastate jooksul, elanud kaasa selle rannikukula allakaigule ja tundnud roomu, et lopuks on elu selles kodututega asustatud kulas hakanud ulesmage minema. Argu otsitagu selles romaanis konkreetseid paiku ja inimesi, sest tegevus voib toimuda mis tahes pohjaranniku kulas. Meie maarahva kaekaik on poole sajandi jooksul selleks piisavalt uhetaoline olnud.

Viimane, neljas raamat tetraloogiast “Kodutute kula”. Meie ajaarvamise teise aastatuhande loppu jaab tahistama vere ja vagivallaga loodud ja pusti hoitud suurriigi – Noukogude Liidu – kokkuvarisemine. Vaike Eesti riik saab jalle vabaks, uus elu jouab ka Raudiku kulla. Paraku on pool sajandit kestnud voorvoim ja pealesunnitud eluviis inimestesse oma jalje jatnud. Kasumajanduses ules kasvanud, ei suuda nii monigi neist uute tingimustega kiiresti kohaneda ega uusi voimalusi naha. Sissetulekuta maainimesi ahvardab senisest veelgi suurem vaesus, sest oma riigi elukorraldus ei ole veel jalgu alla saanud. Samas leidub ka ettevotlikke inimesi, kes uleminekuaja tingimustes kiiresti rikastuda puuavad, see aga onnestub vaid vahestel. Pisitasa hakkab uutmoodi elu ka Raudiku kulas juuri ajama. Isegi mois saab peremehe ning kulaelanikud, kes on aastate jooksul mujalt siia sattunud, leiavad endale nii too kui ka turvalise eluaseme, oma isikliku kodu. Raudiku ei ole enam kodutute kula, sest varske laanetuul on tumedad pilved laiali puhunud.

A.H. Tammsaare kularomaan.