Скачать книгу - Minu New York. Labi taeva ja porgu

Suurt toorahvariiki muust maailmast eraldav raudne eesriie oli parast Stalini surma kull veidi praotunud, aga kuuekumnendate aastate keskpaiku sulgus see jallegi. Umbseks konnatiigiks muudetud uhiskonnas hakkas vaba motte puudus aina enam elu halvama, kuni saabus periood, mis hiljem stagna-ajaks nimetati. Stagnatsioon tekkis ka Raudikul nagu iseenesest – aastad moodusid, inimesed vananesid ja harjusid keelt hammaste taga hoidma. Elati pilvise taeva all, mis kull pidevalt vihma ei lahistanud, aga ka haruharva paikest naitas. Paraku sedagi mitte koigile. Ja siis tuli pilvevarjust lootusekiir…

Viimane, neljas raamat tetraloogiast “Kodutute kula”. Meie ajaarvamise teise aastatuhande loppu jaab tahistama vere ja vagivallaga loodud ja pusti hoitud suurriigi – Noukogude Liidu – kokkuvarisemine. Vaike Eesti riik saab jalle vabaks, uus elu jouab ka Raudiku kulla. Paraku on pool sajandit kestnud voorvoim ja pealesunnitud eluviis inimestesse oma jalje jatnud. Kasumajanduses ules kasvanud, ei suuda nii monigi neist uute tingimustega kiiresti kohaneda ega uusi voimalusi naha. Sissetulekuta maainimesi ahvardab senisest veelgi suurem vaesus, sest oma riigi elukorraldus ei ole veel jalgu alla saanud. Samas leidub ka ettevotlikke inimesi, kes uleminekuaja tingimustes kiiresti rikastuda puuavad, see aga onnestub vaid vahestel. Pisitasa hakkab uutmoodi elu ka Raudiku kulas juuri ajama. Isegi mois saab peremehe ning kulaelanikud, kes on aastate jooksul mujalt siia sattunud, leiavad endale nii too kui ka turvalise eluaseme, oma isikliku kodu. Raudiku ei ole enam kodutute kula, sest varske laanetuul on tumedad pilved laiali puhunud.

Midagi motlemata, lihtsalt selleparast, et hirm juhtunu parast polnud veel kadunud, jooksis Samala hertsogi poole ja surus ennast tema vastu."Sa… oled terve!" Ta kaed sirutusid hertsogi kaela umber ja kui mees ta embusse vottis, hoidis ta mehest kramplikult kinni. Mees vaatas alla tema peale, naise silmad olid pisaratest udused, huuled varisesid, ja mees motles, et mitte keegi ei saa olla armsam. Seejarel katsid ta huuled naise suu. Hetke ei suutnud Samala uskuda, et see on tosi.Siis tundis ta, et kindlasti on ta surnud ja mees on ta kandnud taevasse, kus on ainult lilled ja muusika ja armastus.

Maailmaranduri ja kirjaniku Olev Remsu reisikiri „Toronto – New York – Los Angeles“ valmis parast 2007.aasta reisi kolme Pohja-Ameerika kosmopoliitsesse suurlinnas. Linnas jalgrattal ja linnade vahel vaga ebaameerikalikult bussiga reisides, on autori pilk kinni puudnud detailid, mis reeglina kahe silma vahele jaavad. Raamatut illustreerivad arvukad fotod, nende autorite hulgas on ka Eesti uks tuntumaid arhitektuurifotograafe Arne Maasik.